Algas kõik see tööst ja sellest tingitud väsimusest ja sellest, et olin pidevalt närvis ja nähvasin teiste peale. Ehk siis mul oli korralik tööstress. Tervis läks kehvaks, jalgadesse tekkisid meeletud krambid, süda lõi pidevalt liiga kiiresti, olin väsinud ja ei jaksanud midagi eriti teha. Peale söömise. Ja ma sõin palju ja väga valesid asju. Kuna joosta ma enam ei saanud, hakkasin end palju vähem liigutama. Üritasin küll joosta, kuid ei suutnud, jalad olid nii valusad. Kuna jooksmine jäi mingiks ajaks kõrvale, oli pärast raske tagasi rajale saada. Ei jaksanud üldse joosta ning vahepeal oli isegi 5km jooksmine minu jaoks väga suur saavutus. Ausalt öeldes vahepeal on siiamaani väga raske joosta ning mu vorm ei ole enam nii hea kui vahepeal. Eks siis mängib rolli ka see, et ma olen päris palju raskem kui olin eelmine aasta.
Proovisin siis tarbida rohkem magneesiumi ja kaltsiumi. Samal ajal läks ka mu näonahk nii kehvaks, et jätsin kõik vitamiinid igaks juhuks ära, kartes, et need mõjuvad mu nahale nii. Toitumist ma enam korda ei saanud, üritasin, kuid tihti läks asi metsa. Siis tuli suvi peale, siis nagu ei viitsinudki enam üritada. Ma ei mäleta päris täpselt seda hetke, kui ma end kaalusin ja nägin seal tavapärasest suuremat numbrit. Millegipärast see ei andnud mulle tõuget, et võtaks end uuesti käsile ja saaks kaalu alla tagasi, enne kui see number liiga suureks läheb. Naljakas, et inimene hakkab alles siis midagi väärtustama, kui tal enam seda ei ole. Tagasi mõeldes ja pilte vaadates, olin ma ikka väga sale. Ma oleks praegu jumala õnnelik, kui oleks samas kaalus. Kahjuks, aga ma siis ei hinnanud seda nii väga. Ikka ei olnud piisav. Mõne jaoks kindlasti mõttetu teema, aga siin olen hetkel oluline mina. Minu tunded, mõtted, emotsioonid, pisarad. Ma ei tea, miks see kaal mulle nii tähtis on. Mind ei ole kunagi noritud, keegi pole kunagi öelnud, et võta kaalust alla. Otseselt ei ole nagu mingit põhjust. Nüüd aga ma kaalun veel rohkem. Olen juurde võtnud 10 kg. Mõni pluus, mis kevadel ilusti seljas oli, on hakanud pigistama, kuid siiski ma ei suuda midagi ette võtta. Ma ei ole oma peegelpildiga rahul, kuid siiski ei tee midagi. 😐😑
Kuidas ma ei suuda end kokku võtta? See ei tohiks ju nii raske olla. Ma olen teinud korralikult kava ja ei olnud mingit probleemi. Nüüd olen nagu hunnik õnnetust. Jalutama enam praktiliselt üldse ei jõua, jooksmas käin ka palju vähem kui enne. Vähemalt üks hea asi on - ma käin nüüd jõusaalis. Väike tilk mett tõrvapotis.
Vahetasin tööd, lootuses, et saan oma elu korda ja stress väheneb ning tekib regulaarsus ja kindel elurütm. Lootsin, et kui käin iga päev ja iga nädal samal ajal tööl, tekib rütm ning saan ka oma toitumise korda. Kahjuks aga ei muutunud midagi.Paar kuud püsisin sellel töökohal ning seejärel vahetasin uuesti töökohta. Okei, las see töö olla. Point ikkagi sellest, et ma ei ole siiani suutnud neid kilosid maha võtta. No kuidas ?!?! 😧Nii palju aega ju mööda! Isegi ühte kilo ei ole kuus maha võtnud. Võtaks kuus kilogi maha, oleks poole aasta peale juba 6 kg, mis oleks päris arvestatav langus. Mõtlesingi, et ehk peaks siis uuesti blogima hakkama ja endale eesmärk seadma, siis kuidagi see asi edenes rohkem. Üritame aga uuesti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar